Rullide sordid ja tootmisprotsessid on pidevalt arenenud koos metallurgiatehnoloogia ja terase valtsimisseadmete arenguga. Keskajal kasutati pehmete värviliste metallide valtsimiseks -madala tugevusega hallmalmrulle. 18. sajandi keskpaigaks oli Suurbritannia omandanud terasplaatide valtsimisel kasutatavate jahutatud malmrullide tootmistehnoloogia. 19. sajandi teisel poolel tingis Euroopa terasetootmise tehnoloogia edusammud suuremate terasest valuplokkide valtsimise; järelikult osutus nii hallmalmi kui ka jahutatud malmi rullide tugevus ebapiisavaks, mis tõi kaasa tavaliste terasmalmist rullide väljatöötamise süsinikusisaldusega 0,4% kuni 0,6%.
Raskete{0}}sepistamisseadmete tulek suurendas veelgi sellest koostisest valmistatud sepistatud rullide tugevust ja sitkust. 20. sajandi alguses parandas legeerivate elementide kasutamine ja kuumtöötlemise kasutuselevõtt oluliselt nii kuum- kui külmvaltsimisel kasutatavate terasvalatud ja sepistatud terasrullide kulumiskindlust, tugevust ja sitkust. Molübdeeni lisamine kuumvaltsitud-ribade ja plaatide malmist rullidele parandas valtstoodete pinnakvaliteeti. Peale selle suurendas tasavalamise-komposiitmeetod märkimisväärselt valurullide südamiku tugevust.

















